Stress, mille üle oleme uhked?!

Inga Lunge

Viimasel ajal olen sattunud lugema tuntud ja tegusate inimeste postitusi erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel nagu näiteks LinkedIn või Facebook, kus tuuakse näitena ülekoormatud nädalakava, pannakse juurde paar naeratavat emojimärki ja kirjelduse stiilis „praegu lihtsalt on nii.“

Minu öökapil on Gunnar Aarma teos „Mida paljud ei tea“, mis esmakordselt ilmus aastal 1995, ja kus autor on püüdnud avada lugejale erinevate religioossete suundade, filosoofiate ja ka müstika tagamaid. Olgu selleks siis taoism, islam, lamaism, budism, hinduism või mõni muu suund, on kõiki ühendavaks teguriks püüd leida viise inimese parimaks arenguks ja eluks. Loomulikult on tihtilugu ülimaks eesmärgiks jätta selja taha inimlikud ihad, ego kammitsad ning sulanduda kõrgemate energiate, valguse, harmoonia ja kõiksusega.

Pole vist kellelegi üllatuseks, et uuringute tulemusel on Eesti maailma üks vähem religioosseid riike. Eks põhjuseid on mitmeid, Nõukogude okupatsioon kindlasti ühena neist. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on meie hulgas kõige rohkem õigeusklikke (ca 16,32%), sealjuures ei moodusta luterlaste arv sellest isegi mitte poolt.

Mis siis on see, mis meid mõjutab ja millele saame toetuda kui on raske? Suur osa eestlastest seostab end loodusega. Kuid ilmselt ei saa me väita, et maauskon ulatuslikult Maarjamaa vallutanud. Pigem väldib enamus usu teemal seisukoha võtmist või peab infot piisavalt isiklikuks, soovimata selle üle diskuteerida.

Kui erinevad religioossed suunad on reeglitesse sisse kirjutanud aja maha võtmise ning endale keskendumise – sabat, meditatsioon, paastud, pühapäevane kirikus käik, viis korda päevas Meka poole palvetamine jpm, siis millal võtab eestlane aja maha?

Erinevaid traditsioone tundmata võib võõrasse kombestikku suhtuda rumalusest üleolevana, kuid mis on see, mis meie kultuuriruumis ja kasvukeskkonnas aitab meil, eestlastel, vaimset tasakaalu säilitada? Tunneme end hästi rabas ja metsas, kuid paljud meist sinna regulaarselt satuvad? Ja kas see on piisav kui korra või paar aastas mõnel rabamatkal endast sotsiaalmeedia jaoks kaksselfie’teeme?

Paraku tundub, et oleme asendanud religiooni ning vaimsed väärtused tööga.

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.“ (A.H. Tammsaare)

“Üht ära karda - tööd ära karda.” (mängufilm “Siin me oleme”)

“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.” (F. Jüssi)

Õppima peab, töötama peab, viriseda ei tohi. “Vara tööle, hilja voodi!” Ja eks sellel on oma seletuski. Orjarahvana, pisikese rahvana oleme varakult mõistnud, et just tööga, enese harimisega jõuame kaugemale. Kahjuks on püüdluse „kiiremini, kõrgemale, kaugemale” käigus läinud meelest talupoeglik tarkus leiba luusse lasta, pidada videvikutundi ja vaikida koos looduse ning esivanematega.

Stressist on saanud uhkustamise objekt. Oleme tublid! Oleme veel tublimad! Oleme katki, mis siis!

Aga niimoodi kaugele ei purjeta. Aeg iseendale on oluline, oskus end maandada on oluline – sest nii oleme lõppkokkuvõttes efektiivsemad ka tööülesannetes.

Eneseareng ei ole uhhuu-teadus. Oleme rumalad kui naeruvääristame seda, mis meie kasvamise vundamendiklotsidest puudu on. Tarvis oleks süsteemset lähenemist, et üleõppinud, -töötanud, muretsenud, kannatanud eestlased, uhkusest oma enese raskuse alla ära ei mattuks. Stress ja ületöötamine ei ole uhkuse asi, see on märk, et me ei oska – see on märk, et on aeg abi küsida.

Internetist on võimalik leida erinevaid pidepunkte enda vaimse tervise toetamiseks.

- 2025 aastal loodud Instagrami platvormil Inga Lunge Guidance jagab Inga lühikesi nippe ja mõtteid, mis aitavad jõuda tasakaalustatud eluni

- ingalunge.ee lehel on võimalus võtta Ingaga ühendust, et kutsuda ta oma meeskonda motiveerivat ja inspireerivat koolitust läbi viima